Valus haav, mis löödi eestlaste hinge "hääletu alistumisega" 1939-40 sundis sellele vaatamata edasi võitlema. Piisas vaid ühest aastast Nõukogude okupatsioonist, et panna eestlasi sakslasi "vabastajateks" pidama. Nii astusid ligi 70 000 eesti meest saksa sõjaväkke, nähes võimalust omariiklust taastada. Südames võitlesid võõrasse mundrisse riietunud mehed Eesti vabaduse eest. 44 aasta augustiks oli rindejoon liikunud Lõuna-Eestisse. Ees seisid rasked ja kurnavad kaitselahingud. Mehed andsid oma parima, kuid sakslaste õnnetuseks liikus rinne Tartu suunas. Vabaduse hind oli sedavõrd kallis, et tuli jätkata võitlust sissetungiva kommunismi vastu. Uue vene okupatsiooni kartuses polnud muud võimalust. Selle saavutamiseks pidid paljud oma kodu maha jätma ning varjuma metsadesse. Nende eesmärgiks oli võidelda punaarmee vastu Eesti pinnal, lootes läänest tulevale "valgele laevale". Nad olid metsavennad